Kuidas tätoveeringu ja püsimeigi tint tegelikult nahka satub

Sissejuhatus: püsimeigikunst on valdkond, mis ühendab loovuse ja täpsuse. Levinud eksiarvamus on, et tätoveerimisel viiakse tint nahka peamiselt nõela pinnalt. Tegelikkus on aga keerulisem ja põnevam.

Püsimeigimeistrid pööravad palju tähelepanu kavandile, kulmude sümmeetriale ja uutele tehnikatele, kuid kõik ei mõista, kuidas tint püsimeigiprotseduuri ajal nahka satub. Ometi mõjutab selle mehhanismi mõistmine lõppkokkuvõttes kriitiliselt arusaamist tehnikast, sellest, milline on pigmendi püsivus nahas, ja sellest, milline tuleb esteetiline tulemus.

Kõigil püsimeigi baaskoolitustel räägivad koolitajad tavaliselt, et tint jääb nahka nõela pinnalt, kuid see pole sugugi tõsi. Tegelikult satub tint nahka siis, kui nõel välja tõmmatakse! Jah, just nii!

Nüüd selgitan selle protsessi etappe mõne skemaatilise joonise abil!

Võtame niisiis inimese naha skemaatilise kujutise. See on väga lihtsustatud skeem, kuid protsessi olemuse selgitamiseks piisab sellest.

Ülemises osas on üsna õhuke kiht — marrasknahk (epidermis). Naha põhiosa moodustab pärisnahk (dermis) ja just sellesse kihti peab püsimeigimeister pigmendi viima, et see sinna kauaks püsima jääks.

Sellega on muide seotud ka palju eksiarvamusi püsimeigitööstuses. Mõned meistrid on kindlad, et tint tuleb viia pinnapealselt, marrasknahka, ja et just see eristab püsimeiki tätoveerimisest. Kiirustan sind pettuma panema: naha füsioloogia seisukohast pole tätoveerimise ja püsimeigi vahel mingit erinevust peale nahka viidava pigmendi hulga. Nii tätoveerimisel kui ka püsimeigi puhul peab tint jõudma naha keskmisse kihti – pärisnahka.

Edasi on joonisel kujutatud nõel, mille pinnal on tint, enne nahka sisenemise hetke. Siin pole midagi eriti huvitavat. Kõik on standardne, kuid siis algab biomehaanika ja protsessi mõistmise seisukohast kõige huvitavam osa!

Kui nõel torkab naha läbi ja siseneb sellesse, pühivad torkeava servad nõela pinnalt tindi maha ja see jääb pinnale vedelikutilgana, nõel aga siseneb nahka „kuivana“. Mingi väga väike kogus pigmenti võib sel hetkel sisse tungida, kuid see pole üldse märkimisväärne.

Omal ajal reklaamiti spetsiaalseid tekstuurnõelu, mille pind ei olnud sile, vaid spetsiaalselt karestatud, ja väidetavalt pidi tänu sellele pigmendi püsivus nahas suurem olema. Turgu nad aga ei vallutanud, sest tindi nahka viimise protsess ise on põhimõtteliselt teistsugune ja sellised nõelad suuremat püsivust ei andnud. Pealegi traumeerisid need tekstuurnõelad nahka rohkem.

Seejärel väljub nõel nahast ja sekundi murdosa vältel on nahas nõelatorkest tekkinud õõnsus. See õõnsus on pealt suletud tindi vedelikutilgaga. Torkest tekkinud õõnsuses on alarõhk ja selle toimel imetakse tindipiisk torkeavasse enne, kui õõnsus naha elastsete omaduste tõttu kokku vajub.

Torkeava sees olev alarõhk tekitab imijõu ja väike osa tindist imetakse nõelast jäänud õõnsusse. Kõik see toimub äärmiselt kiiresti ja seda saab näha ainult aegluubis suure suurendusega. Kui osa tindipiisast on nahka sisenenud, vajub ava pärisnaha ja marrasknaha elastsete omaduste toimel lõplikult kokku ja jätab pigmendi pärisnaha kihti.

Seda tindi nahka sisenemise mehhanismi on kinnitanud uuringud; siin on illustratsioon ühest sellisest uuringust, mis näitab täpselt sama mehhanismi, mida siin kirjeldasin.

Lawal, Idera, Pankaj Rohilla, and Jeremy Marston. “Drug Delivery via Tattooing: Effect of Needle and Fluid Properties”. Preprint. Bioengineering, 03.02.2021 https://doi.org/10.1101/2021.02.02.429454.

Lõpumõtted: püsimeigikunst seisneb samavõrra selle taga oleva teaduse mõistmises kui loomingulises protsessis. Pigmendi nahka viimise mehhanismi mõistmine annab loogilise seletuse sellele, kuidas nõela paksus, nõela koonusjas teritus, tindi voolavus, meistri käe surve jne mõjutavad pigmendi püsivust nahas, ning võimaldab professionaalsel püsimeigimeistril oma tindi viimise tehnikat teadlikult mõjutada!

Sellest räägime selle blogi järgmistes artiklites!