Tätoveeringu eemaldamine laseriga iseendal: minu eksperiment
Eksperiment iseendal kahe ühesuguse tätoveeringuga: süsinikmust kadus tunde pärast impulssi, patenteeritud meetod ja miks osaline töötlus on ohutum.
Juba 2017. aastal tekkis mul idee näidata kõigile selgelt, et tätoveeringuid saab laseriga eemaldada ohutult ja ilma tagajärgedeta nahale. Kuid oli üks probleem. Mul ei olnud ühtegi tätoveeringut. Mis oli lahendus? Väga lihtne. Pidin endale tätoveeringud tegema. Ja nii ma tegingi. Kutsusin oma kliinikusse hea kohaliku tätoveerija ja palusin tal teha mulle kaks tätoveeringut. Miks kaks? Sest olen teadlane ja mind huvitas võrdluskatse. Palusin tätoveerijal teha tätoveeringud kahele kehaosale nii sarnased kui võimalik – sama suuruse ja küllastusega, sama tindiga, samade nõelte ja masinaga. Tätoveeringud tehti mulle õlavarre deltalihaste kohale.
Tätoveeringutel ei olnud mingit esteetilist väärtust. Ma ei teinud neid ilu pärast, seega olid need lihtsalt ruudud, midagi Windowsi logo sarnast. Ruut koosnes neljast erineva küllastusega osast – kõige kahvatumast, kus oli kõige vähem pigmenti, kuni kõige küllastumani. Kandsin seda otse üle ja kusagil on mul isegi video, kuidas mulle tätoveeringut tehakse, et oleks tõendus, et tätoveeringud olid päris. Seejärel ootasin enne eemaldamist umbes üheksa kuud.
Esimene tätoveeringu eemaldamise seanss
Esimesel tätoveeringu eemaldamise seansil oli minu eesmärk tüsistust simuleerida. Tegin seda teadlikult ja palusin oma kliiniku arstil teha protseduur võimalikult agressiivselt, eraldi impulssidega, et tüsistus esile kutsuda ja vaadata, kuidas see kulgeb. Nii tõstsimegi laseri energiatiheduse väga kõrgele ja tegime eri ruutudele eraldi impulsse. Kuid kõige huvitavam oli see, et tüsistust me ei saanud.
Saime aga põneva ja paradoksaalse artefakti. Sõna otseses mõttes mõne tunni pärast nägin, et eraldi impulsside kohtadelt oli pigment (see oli süsinikmust, tavaline must tätoveeringupigment) lihtsalt kadunud. See tähendab, et üksikute impulsside kohtadel nägin puhast nahka, ilma pigmendi jäljeta. See oli minu jaoks šokeeriv, sest ma ei osanud seda seletada. Varem kirjeldati kõikjal artiklites ja teaduspublikatsioonides, kuidas pigment eemaldub alles kaua pärast laserravi immuunsüsteemi rakkude abil. See protsess on pikk ja võtab väga palju aega. Ja siin nägime midagi uskumatut: pigment oli LIHTSALT KADUNUD. See ei lasknud mul mitu päeva magada ja otsustasime proovida katset korrata. Ja jah, sama efekti õnnestus meil korrata ka teistel tätoveeringutel. Peamine tingimus oli, et tätoveeringud pidid olema üsna vanad ja mitte väga tugevalt pigmendiga küllastunud. Nägime seda korduvalt ja see oli hämmastav.
Paradoksaalne avastus ja patent
Ma ei leidnud sellele faktile seletust – kuhu pigment kadus. Kuid pärast otsimist ja kirjandusse, teadusartiklitesse ja uuringutesse süvenemist leidsin sellele nähtusele seletuse. See selgitas täpselt süsinikmusta pigmendi käitumist; teiste pigmentidega see ei toiminud, süsinikmustaga aga küll. Seda nimetatakse vee auru ja süsiniku reaktsiooniks. Seda kirjeldati katsetes umbes 15 aastat tagasi, kuid siin nägime seda oma silmaga ja see oli väga üllatav.
Seetõttu võtsime selle esimese eksperimendi tulemuste põhjal koos oma arstiga patendi, milles kirjeldasime metoodikat, kuidas pigmenti ühe seansiga eemaldada. Patendi leiad sellelt lingilt.
Edasine eemaldamine ei olnud aga nii roosiline kui esimene kord. Puhastatud alasid ümbritsenud pigmendiosakesed muutsid oma struktuuri ja neid oli edaspidi raskem eemaldada. Naaberaladel, mida esimesel seansil ei töödeldud, ei õnnestunud meil sama efekti saavutada. Olime pettunud, kuid juba see fakt, et üksikute impulssidega on võimalik saavutada naha täielik puhastumine, on väga inspireeriv.
Eksperimendi järeldused ja tähelepanekud
Lisaks tuli ilmsiks veel üks huvitav fakt. Osaline töötlus, kui töötleme ühel seansil 50% või 30% tätoveeringust, mitte kogu ala korraga, suurendab ohutust. See tähendab, et selles režiimis saab töötada palju suurema energiatihedusega, saavutada töödeldud aladel peaaegu puhta naha ja samal ajal oluliselt vähendada tüsistuste riski, sest põletikukolded nahas on üksteisest eraldatud põletikuta naha aladega. Ja tätoveeringu ala tervikuna peab vastu suuremale laserenergia koormusele. Samal ajal on tüsistuse tõenäosus palju väiksem. Seepärast fikseerisimegi need kaks fakti, need kaks nähtust, ametliku patendina tätoveeringu eemaldamise meetodile.
Kahju, et selle meetodiga ei õnnestunud kogu tätoveeringut täielikult eemaldada, kuid klientidele saab siiski wow-efekti tekitada, kui teed proovimpulsi ja sõna otseses mõttes järgmisel päeval näeb inimene selles kohas puhast nahka. Oluline on rääkida tõtt: kogu tätoveeringuga selline trikk ei toimi. Kuid see on ka tööriist küllastunud tätoveeringute ja suurte tätoveeritud alade puhul, kui kogu tätoveeringu ala töötlemine on tüsistuste mõttes ohtlik. Töötluse võib jagada 2 või 3 etappi, et tüsistuste riski vähendada. See on tõesti palju ohutum.
P.S.
Muide, oma tätoveeringud lasin ma ikkagi eemaldada. Muidugi ei ole ma väga distsiplineeritud lasereemalduse klient: töötlesin neid eri laseritega, nii nanosekundiliste kui ka pikosekundilistega, kui vähegi võimalus tekkis, ega pidanud seansside vahedest kinni, kuid sellegipoolest ei olnud 3–4 aasta pärast mu õlgadel enam tätoveeringuid ja unustasin isegi ära, kus need olid. Nii et ka sellest vaatenurgast oli eksperiment edukas.
Korduma kippuvad küsimused
Kas tätoveeringu osaline töötlus on ohutum?
Autori eksperimendi järgi suurendab osaline töötlus — 50% või 30% tätoveeringust ühel seansil — ohutust: saab töötada palju suurema energiatihedusega ja tüsistuste risk väheneb oluliselt. Põletikukolded on siis üksteisest eraldatud põletikuta naha aladega.
Kas üksiku laserimpulsiga saab pigmendi täielikult eemaldada?
Eksperimendis kadus süsinikmust pigment üksikute impulsside kohtadelt mõne tunni pärast, kuid kogu tätoveeringuga selline trikk ei toimi. Edasine eemaldamine oli raskem ja naaberaladel sama efekti ei saavutatud.
Kui kaua võttis autori enda tätoveeringute eemaldamine?
Autor töötles oma tätoveeringuid eri nanosekundiliste ja pikosekundiliste laseritega seansside vahedest kinni pidamata ning 3–4 aasta pärast ei olnud tal tätoveeringuid enam.
