Mis on keemilised removerid püsimeigi eemaldamiseks?

Püsimeigi maailmas kõlab mõiste „keemilised removerid“ muljetavaldavalt, kuid mida see tegelikult tähendab?

Keemilised removerid ei ole iluvaldkonnas uus leiutis, kuid nende kasutamist püsimeigis ümbritseb endiselt saladuseloor.
Paljud püsimeigimeistrid peavad neid imelahenduseks, mis suudab parandada kõik halvasti tehtud püsimeigi või tätoveeringu probleemid. On aga aeg see müüt ümber lükata: keemilistes removerites ei ole midagi maagilist. Need on agressiivsed keemilised lahused, mis võivad sisaldada happeid, aluseid või soolalahuseid ning mille eesmärk on võimendada meistri nõela tekitatud traumat.

Püsimeigi keemiline eemaldamine selliste removeritega seisneb naha mehaanilise ja keemilise trauma kombinatsioonis. Mehaanilise trauma põhjustab nõel, umbes samamoodi nagu püsimeigi või tätoveeringu tegemise tehnikas. Naha traumeerimiseks kasutatakse tätoveerimis- või püsimeigimasinaid, mis võimaldavad keemilisel removeril kudedesse tungida.

Keemiline trauma seevastu on otseselt seotud kasutatava keemilise removeri tüübiga — kas see on happeline, aluseline või soolalahusel põhinev — ja selle agressiivsusega. Mõju ulatus on väga erinev: alates minimaalsest võimendusest, mis on omane soolalahusega removeritele, kuni pH 1–2 happeliste või pH 13–14 aluseliste keemiliste removerite väga agressiivse toimeni.

Selline kombineeritud nahakahjustus viib kudede osalise hävimiseni ning pigmendiosakesed väljutatakse koos nekrootilise koega. Selles protsessis on oluline roll põletikul, sest see meelitab kahjustatud piirkonda immuunsüsteemi rakke, mis aitavad põletikulise reaktsiooni käigus pigmendiosakesi edasi eemaldada.

Mida agressiivsem on mõju nahale, seda tugevam on põletik, ning tätoveering või püsimeik eemaldatakse kudede kahjustuse ja nekroosi kaudu. Meistrid ei mõista aga sageli, kui ohtlik on kasutada keemilisi removereid, mõistmata täielikult nende agressiivsust. Nad riskivad liikuda õhukesel piiril pigmendi eemaldamise ja terve naha säilitamise vahel ning võivad põhjustada raske kahjustuse ja armistumise.

Isegi keemiliste removerite ühe kindla rühma, näiteks happeliste removerite sees on agressiivsuse, koostise, happe kontsentratsiooni ja pH taseme poolest suuri erinevusi. Paljud meistrid ei tea, milline on nende kasutatava keemilise removeri pH, mis viib vigade ja raskete tüsistusteni. Aluseliste removeritega on olukord veelgi hullem — neid on raskem kontrollida ja nende pH võib ulatuda 13–14-ni, mis on võrreldav torupuhastusvahendiga. Aluselised removerid võivad hävitada kudesid kollikvatsioonilise (veeldumis-) nekroosi kaudu, mistõttu on nende toime sügavust ja intensiivsust raske kontrollida.

Kokkuvõtteks: keemilised removerid ei ole imelahendused; need on vahendid, mis võimendavad nahatraumat lootuses, et pigment väljub koos nekrootilise koega ja nahk puhastub immuunsüsteemi põletikulise reaktsiooni kaudu. Kutsun kõiki püsimeigimeistreid suhtuma keemilistesse removeritesse äärmise ettevaatusega. Õpi tundma nende toimemehhanisme, mõista nende agressiivsust, koostisi, kontsentratsioone ja pH taset ning kasuta neid praktikas läbimõeldult.

Sel teemal on veel üks artikkel: Removerid püsimeigi eemaldamiseks: müüdid ja tegelikkus