Põletused pärast tätoveeringu eemaldamist laseriga: juhtum

Tahan jagada sinuga üht väga huvitavat juhtumit oma praktikast.

Juhtumiuuring (case study, ingliskeelsest sõnast „case“ — „asjaolud“) on päris juhtum, mille põhjal analüüsitakse teoreetilisi seisukohti.

Oma YouTube'i kanalil käsitlen sageli tätoveeringute ja püsimeigi eemaldamise erinevaid tüsistusi. Nende hulka kuuluvad põletused ja nende tagajärjel armid pärast Q-switch Nd:YAG-laseritega tehtud ebaõiget töötlust. Kahjuks ei ole ma erand ja ka mina puutun oma töös aeg-ajalt tüsistustega kokku. Ma ei taha, et sa arvaksid, nagu oleks keegi riski eest kaitstud, kui töötatakse 4. klassi laseritega olukordades, kus muutujaid on uskumatult palju.

Kui keegi ütleb sulle, et ta „garanteerib 100%“, et nahakahjustusi ega tüsistusi ei teki ja et neid kunagi ei juhtu, eksib ta rängalt.

Niisiis, alustame.

Mitte nõrganärvilistele!

Patsient L. pöördus meie poole, et muuta tätoveering enne cover-up'i heledamaks. Esimene laserseanss tehti 2018. aasta oktoobris meie meditsiinikeskuses ja see möödus tüsistusteta. Korduv laserseanss tehti naha reaktsiooni visuaalse kontrolli all, „frosti“ (naha valgenemise) järgi. Töötluse ajal kasutati kogu laseriga töödeldud alal krüoseadet Zimmer Cryo 6. Protseduuri ajal kasutasime ka „samm-sammult“ (Step-by-Step) meetodit, jahutades juba töödeldud alasid ükshaaval külmakottidega. Pärast töötluse lõppu jahutati kogu töödeldud ala kontaktselt külmakottidega 30 minutit.

6 tundi pärast lasertöötlust helistas patsient ja saatis fotod töödeldud nahast, millel olid põletused erineva suurusega, selge kollaka vedelikuga täidetud villide kujul.

Üldse mitte meeldiv — pehmelt öeldes keeruline olukord.

Kõigepealt räägin, mida me tegime, ja seejärel jagan oma järeldusi sellest olukorrast. Patsient vajas selgelt kvalifitseeritud abi: määrati sidumised ning infektsioossete tüsistuste ennetamise meetmed (sekundaarne infektsioon ja mädapõletik on ohtlikud, sest need halvendavad prognoosi ja suurendavad väljendunud armistumise tõenäosust). Esimesele sidumisele tuli patsient juba osaliselt iseeneslikult lõhkenud villidega. Sidumisel avasin kõik suured villid steriilsete kääridega ja lasksin seroosse vedeliku välja.

Seejärel tegime kogu käele kambris osoonteraapia, kasutades osooni-hapniku segu kõrgeid kontsentratsioone niiskes keskkonnas füsioloogilise lahusega 15–20 minuti jooksul, ning sellele järgnes 15-minutiline punase valgusega PDT-teraapia. Pärast seda panime kogu kahjustatud alale Peruu palsamiga salvsideme Branolind N (Hartmann) ning kinnitasime selle peale steriilsete marlilappide ja sidemega.

Sidumisi ja protseduure tehti selle meetodi järgi iga päev esimesed 5 päeva — põletiku, nekrootiliste kudede äratõukumise ja eksudatsiooni faasis. Antibiootikume ei määratud, ei süsteemselt ega paikselt. Paranemine kulges hästi ja sekundaarset infektsiooni ei tekkinud.

10 päeva pärast vigastust tuli patsient kontrolli. Haavad olid osaliselt epiteliseerunud. Hoolimata kriitiliselt suurest nahakahjustuse ulatusest õnnestus meil armistumist vältida. Selle tagas valitud lähenemine ja kombineeritud taastusmeetodite kasutamine. Tavaliselt kaasneb sellise kahjustusega sekundaarne infektsioon; paranemine venib, toimub sekundaarse paranemisena ja jätab erineva raskusega armid. Meie juhul õnnestus seda stsenaariumi vältida.

Arutelu: miks see juhtus?

Võib-olla märkasid, et põletused ei olnud kogu töödeldud alal ja raske kahjustuse piir on nahal jälgitav teravalt piiritletud joonena. Pealegi oli raske kahjustuseta nahapiirkondades palju pigmenti ja need olid tindiga „küllastunud“ palju tugevamalt kui väljendunud põletustega alad. Laikude ülekate kattis kogu tätoveeringu ala, seega võeti seda tegurit protseduuri ajal arvesse.

Põhjaliku küsitlemise käigus selgus, et enne protseduuri oli patsient omal käel kandnud käsivarre nahale sertifitseerimata tuimestusvahendit ja hoidnud seda umbes 50–60 minutit oklusiivse kile all. Kahjustuse mustrit vaadates oletan, et nii suure erinevuse kahjustuse raskuses ja terava piiri põhjustas pealekantud tuimestusvahend: ülemises osas oli oklusiivne kile tõenäoliselt nihkunud ja tuimestusvahend maha hõõrdunud (toimeaeg oli lühem või seda praktiliselt polnudki) ning kahjustuse tase oli palju madalam. Tuimestusvahend põhjustas naha veresoontepõimikute veresoonte spasmi, mis lõpuks käivitas sündmuste kaskaadi, sealhulgas verevarustuse (perfusiooni) vähenemise, liigse soojuse halvema äraviimise, isheemia ja turse, ning kõik see viis patoloogilise põletikulise reaktsioonini laserile, mida tavaliselt ei esine.

Milliseid järeldusi me sellest juhtumist tegime?

• Kogu patsiendilt põhjalik anamnees ja küsi kõige kohta, mida ta on omal käel teinud, sealhulgas tuimestusvahendite kasutamise kohta
• Võimaluse korral ära kasuta oma praktikas tuimestusvahendeid, kui saad ilma nendeta hakkama.
• Ole alati tähelepanelik ja analüüsi olukorda, võttes arvesse kõiki fakte, mis võivad mõjutada protseduuri tõhusust ja ohutust

Meie puhul lõppes see ebatavaline olukord hästi, sest meil on piisavalt teadmisi, oskusi ja vajalikke ressursse, et osutada nõuetekohast abi ja hoida võimalikud kahjulikud tagajärjed minimaalsena.

Tätoveeringu eemaldamine laseriga ei ole nii lihtne, kui tundub; see ei ole lihtsalt „tätoveeringu mahalaserdamine“. Pea meeles, et töötad elusorganismi ja 4. klassi laseriga. Isegi kui sul on seljataga 10 aastat ja tuhanded patsiendid, võid alati sattuda ebatavalisse olukorda ning keegi ei ole tüsistuste eest kaitstud.

Olen selle juhtumi eest tänulik, sest see pani mind veelgi sügavamalt süvenema põletustüsistustesse, naha jahutamisse ja selliste olukordade ennetamisse. See pani mind mõtlema peenematele seostele naha ehituse, laserfüüsika, soojusjuhtivuse, põletiku füsioloogia ja kudedes toimuvate protsesside kaskaade mõjutavate tegurite vahel. Avaldan selle juhtumi, et sina ei teeks samu vigu! Tahan, et sa mõistaksid, kui vastutusrikas töö on laseritega töötamine!