Tätoveering ja epiduraalanesteesia sünnitusel: müüdi murdmine

Täna on päevakorras oluline küsimus: kas epiduraalanesteesiat võib teha tätoveeritud piirkonnas?

Isegi kui sa ei ole rase ega arst, loe see artikkel läbi, sest teema on otseselt seotud inimeste tervise ja arstide pädevusega!

Sünnituse ajal on eriti oluline kõik riskid läbi kaaluda ja teha otsuseid objektiivselt. Kahjuks ei juhtu see alati nii.

Räägime nüüd ühest väärarusaamast, mis pani ilma mõjuva põhjuseta stressi alla terve põlvkonna sünnitajaid...

1. Kuidas see kõik alguse sai ja mis on sellega pistmist tätoveeringutel?

Juba 2000. aastate alguses tõstatati küsimus, kas epiduraalanesteesiat (edaspidi EA) saab ohutult kasutada alaselja tätoveeringu piirkonnas. Mure oli seotud ühe riskiga: pigment võib koos punktsiooninõela sisuga sattuda seljaaju kanalisse.

See tõi kaasa ettevaatusabinõud ja arvamuse, et alaselja tätoveeringuga sünnitajatele ei tohiks EA-d teha.

Epiduraalanesteesia on valu leevendamise meetod, mida kasutatakse sageli sünnitusel. See kaotab tundlikkuse ainult kindlas kehapiirkonnas.

2002. aastal avaldasid kaks Kanada anestesioloogi, Douglas ja Swenerton, artikli „Epidural anesthesia in three parturients with lumbar tattoos: a review of possible implications“ (epiduraalanesteesia kolmel nimmepiirkonna tätoveeringuga sünnitajal: võimalike tagajärgede ülevaade). Uuringus osales 3 naist, kellele tehti sünnituse ajal EA.

Ma ei taha sind segadusse ajavate tähtedega üle koormata, seega siin on pilt, millel on näha selgroo eri osad:

Niisiis, esimesel naisel oli tätoveering piirkonnas T12–S1 ja talle tehti kaks EA doosi tasemel L2–L3.

Teise naise tätoveering asus tasemel L4–L5 ja talle tehti üks EA doos vahemikku L2–L3.

Kolmandal naisel oli tätoveering üle kogu selja ning EA kateeter viidi sisse otse läbi selle.

Ükski patsient ei teatanud tüsistustest.

Sellest hoolimata muretsesid Douglas ja Swenerton teoreetilise riski pärast, et nõela sisestamisel võib pigment kanduda kudedest seljaajju. Sel juhul võiks potentsiaalselt immunogeenne tätoveeringupigment põhjustada seljaajukelmete põletikku ja neuroloogilisi tüsistusi.

Autorid olid aga oma järeldustes äärmiselt ettevaatlikud ja kirjutasid, et „me ei tea“, kas „epiduraal- või spinaalnõela sisestamine läbi tätoveeringu võib vallandada pikaajalisi probleeme“.

2. Ainus teadaolev probleemide juhtum pärast EA-d

Vastuseks sellele artiklile kirjeldas üks Kanada anestesioloog 34-aastast sünnitajat, kelle tätoveering kattis kogu alaselja. Mõni tund pärast EA-d tasemel L2–L3 tekkisid tal „põletustunne“ ja „valu“, ilma et nahal oleks olnud põletikku.

Sümptomid taandusid 24 tunni jooksul ilma tüsistusteta. Autor kahtlustas, et sügavama nimmepiirkonna kudede ärrituse põhjustas tätoveeringust pärit pigmenti sisaldav kude.

Douglas ja Swenerton vastasid, et valulikkus oli tõenäoliselt tingitud epiduraalnõela sisestamisest tekkinud verevalumist, mida esines ka tätoveeringuta naistel.

Eespool kirjeldatud juhtum on siiani ainus kunagi registreeritud „tüsistus“ pärast läbi tätoveeringu tehtud EA-d.

Aja jooksul kasvas teema ümber ažiotaaž: mõnes internetifoorumis kurtsid patsiendid, et neile keelduti alaselja tätoveeringu tõttu EA-d tegemast.

2006. aastal avaldasid Prantsuse anestesioloogid mitteametlikud „soovitused“ selle kohta, kuidas teha EA-d, kui alaseljal on tätoveering. Nad soovitasid:

• püüda teha punktsioon väljaspool tätoveeritud ala, valides selle kohal või all asuva vahemiku;

• kasutada lateraalset juurdepääsu või valida tätoveeringu sees tätoveerimata koht;

• teha enne nõela sisestamist tätoveeritud alasse lokaalanesteesias väike nahalõige.

3. Milline on tätoveeritud nahk seestpoolt?

Selgitan lühidalt, kuidas nahk pärast tätoveerimist taastub.

Marrasknahka (epidermisesse) pärast protseduuri jäänud pigment hõreneb järk-järgult, kui pindmised koekihid ketenduvad. Taastumise tulemusena kaotab marrasknahk pigmendi täielikult, nii et selle olemasolu selle koe „sisemuses“ on ebatõenäoline.

Pärisnahas (dermises) haaravad suurema osa pigmendist endasse makrofaagid, mis rändavad lümfisõlmedesse. Allesjäänud tindiosakesed on peamiselt rakusisesed: need asuvad samades makrofaagides ja fibroblastides.

Kui nõel need osakesed kaasa haarab, on pigment suure tõenäosusega rakusisene, mitte vaba. Ükski marrasknaha rakk, mida nõel EA ajal puudutab, ei sisalda kindlasti üldse pigmenti!

4. Kas EA tegemiseks tätoveeritud piirkonnas on vaja nahalõiget?

Anestesioloogid pakkusid välja järgmist: kui tätoveeritud alast ei ole võimalik mööda minna, tuleb tätoveeritud nahale teha lõige. Ometi puuduvad tõendid, et see vähendaks tõenäosust, et pigment satub punktsiooninõela sisusse.

Pealegi asub tätoveeringupigment pärisnahas. See tähendab, et korralik lõige peab ulatuma nahaaluse rasvkoeni. Anestesioloog peab enne spinaalnõela sisestamist olema lõike asukohas täiesti kindel. Kui lõige ei ole piisavalt sügav, suureneb pigmendi kaasahaaramise risk!

5. Aeg statistika jaoks! Kuidas on anestesioloogid suhtunud EA-sse tätoveeritud piirkonnas?

Vaid üksikud harvad uuringud on vaadelnud, kuidas anestesioloogid tegelikult toimivad ja mida nad arvavad EA tegemisest alaselja tätoveeringuga sünnitajatele.

2007. aasta väikeses Briti küsitluses leidsid Shanbhag ja Chilvers, et 65% anestesioloogidest teeksid epiduraali tavapärasesse lülivahemikku ka siis, kui seal on tätoveering. Samas ütles peaaegu pool (45%), et valikuvõimaluse korral püüaksid nad siiski tätoveeritud nahka vältida. Teisisõnu ei pea enamik tätoveeringut takistuseks, kuid paljud valivad harjumusest puhta naha, kui see on olemas.

Suurem Portugali uuring 162 anestesioloogiga andis järgmised tulemused...

57%

anestesioloogidest oli sellise olukorraga juba kokku puutunud

60%

eelistaks teha EA tätoveerimata nahale

6%

anestesioloogidest keeldus EA-d läbi tätoveeritud ala tegemast

Nende seas, kes polnud sellise juhtumiga kunagi kokku puutunud, teeks 74,3% anestesioloogidest alaselja tätoveeringuga naisele EA. Neist 67,2% teeks seda tindivabas vahemikus ja 7,1% valiks tätoveeritud ala ennast.

Tasub märkida, et selle rühma arvamus põhines subjektiivsel hinnangul.

2008. aastal küsitleti Prantsusmaal Languedoc-Roussilloni piirkonnas 54 anestesioloogi. Neist 57% teeks EA läbi tätoveeringu ja 39% keelduks. Keeldumise põhjuste hulgas olid pigmendi „rände“ risk (66%) ja lihtsalt ettevaatlikkus (43%) ning vaid kaks kolmandikku keeldujatest pakuks naisele EA-le alternatiivi.

Naissoost anestesioloogid väljendasid tätoveeringute suhtes negatiivset arvamust sagedamini kui nende meeskolleegid. Samuti keeldusid nad sagedamini alaselja tätoveeringuga sünnitajale EA-d tegemast.

6. Suurepärane artikkel! Milline on siis järeldus?

2020. aastaks, 18 aastat pärast Douglase ja Swenertoni artikli avaldamist, ei olnud leitud ühtegi veenvat tüsistust.

Tasub märkida, et alaselja tätoveeringud kaotavad populaarsust: need ei ole enam nii moes kui 20 aastat tagasi. Tänapäeval on noortel sünnitajatel selliseid tätoveeringuid harvem.

Niisiis, otsus: kui alaselja tätoveering on terve ega ole põletikus, ei peaks see sünnitusabi anestesiolooge muretsema panema, rääkimata sellest, et see oleks põhjus sünnitusel EA-st keelduda.

EA tegemine terve, täielikult paranenud tätoveeringu piirkonnas ei kujuta endast mingit riski!

Allpool on toimimisjuhis juhuks, kui sünnitajal on alaselja tätoveering:

Kas tätoveeringu piirkonda saab vältida?

JahEi

Suurepärane! Oleme murdnud järjekordse tätoveeringutega seotud müüdi. Nüüd tead, milline on tätoveeritud nahk seestpoolt, ja oled oma teadmistepagasit täiendanud ;)

Selle artikli argumendid on teaduslikult põhjendatud ja uuringutega toetatud ning materjal põhineb allikal „Tattoo and epidural analgesia: Rise and fall of a myth“, Nicolas Kluger, Jean-Christian Sleth, Presse Med 49 (2020) 104050.